Kohila (Koil) rüütlimõisat on esmakordselt mainitud 1438. Mõisakompleks asub Keila jõe vasakul kaldal ja on saanud Kohila alevi kasvades selle osaks.

Stiilne klassitsistlik kahekorruseline peahoone on ehitatud 19. saj esikümnenditel. Peahoone keskteljele suundus poole kilomeetri pikkune alleena kujundatud sihitee.

Kohila mõis oli üks 1905. a mässu traagilisemaid sündmuspaiku. Peale põletamist taastati muudetud kujul – kõrge katusega, otsaviiludega ja ilma portikuseta. Portikuse asemele rajati kahekorruseline veranda. Enne viimast eravaldusse minekut kuulus Kohila Paberivabrikule.

Huvipakkuv on asjaolu, et 1798. a toodi mõisa peenvillalambad (meriinod), mis pani aluse sellesuunalisele lambakasvatusele Eestis, ning Rootsi insener J. E. von Norberg (1747-1818) tegi oma viimastel eluaastatel Kohilas katseid viinapõletamise tehnoloogia täiustamiseks, mõjutades sellealase tegevuse arengut Eestis.

Arhitektuurimälestisena on arvele võetud mõisa peahoone, valitsejamaja, teenijatemaja, ait-kuivati, tall-tõllakuur, sepikoda.